Sirgestusseadmete arengulugu

Sirgendustehnoloogia teoreetilised uuringud said alguse 1930.–40. aastatel. 1970. ja 80. aastateks oli sirgendamise mõiste laienenud painutusõgvenduse kitsast definitsioonist kuni painde käsitlemiseni, ristlõike kuju ja mõõtmete täpsuse kontrollimiseni ning selliste tehnoloogiateni nagu translatsiooniline sirgendamine ja planetaarne sirgendamine. Riba- ja lehtsirgestusseadmeid on peamiselt kolmel kujul: rullsirgendajad, pingutussirgendajad ja pingutus-painutussirgendajad.

Rullsirgendajad on tõhusad keskmise{0}}paksude plaatide sirgendamiseks, kuid vähem tõhusad õhukeste ribade puhul; pingutussirgendajad võivad liigse pinge tõttu vähendada riba mehaanilisi omadusi. Pingutus-painutussirgendajad ühendavad mõlema eelised, saavutades suhteliselt väikese pingega riba suurema plastilise deformatsiooni ja on järk-järgult muutunud õhukeste ribade sirgendamise peavooluks. Pingutus-painutussirgendajate projekteerimine ja tootmine on välismaal suhteliselt küpsed, samas kui Hiinas on need alles väikesemahuliste prototüüpide ja teoreetiliste uuringute staadiumis.